Eesti Harmoonia Sfäär

Aeg peale Mehhiko matka on mõõdunud kiirelt ja tegevuste rohkelt.Ise pole midagi pikemalt kirja pannud.Siin siis Martini nägemus.Ta kirjutas seda autos sõidu ajal,mina lisasin päevi kohti ja tegevusi.

Terv,

Martin

 

25.10.11 Amsterdam. Mexiko

 

15 min. enne check-in´i astusin Tallinna lennujaama. Kaks tundi hiljem olin juba Amsterdamis. Ralf korraldas laheda meditatsiooni lennujaamas. Tutvusin oma uute reisikaaslastega ning juba lendasime Mehhiko suunas. Lennukis tutvusin uskumatult kaunite näojoontega stjuardessiga,  kes väitis oma ema olevat pärit Indoneesiast ning isa Amsterdamist. Mexiko lennujaam. Pääsedes tollist läbi, selgus et uhke plaan lennujaama taga põõsa all magada ei ole paduvihmatõttu just eriti mõistlik. Olime sunnitud otsima enesele hotelli. Selgus, et riigisisene turismipetuskeem on sarnane nagu Dominikaanis. Pidime leidma kõige nn. asjalikuma müügimehe, pool tundi  kauplema ning olime juba luks- hotellis. Enne magama minekut käisime nautimas basseini mõnusid, mis paiknes avamerest 20 meetri kaugusel.

26.10.11 K Cancun

Hommikul ärgates avanes hotellitoa aknast uskumatu vaatepilt. Helesinine, tormine meri lihtsalt tõmbas mind päeva alustamast 5 tiibetlasega mererannas. Seejärel suundusin ookeani, kus lained lõid ülepea juba põlvini vees. Hotelli hoovis pakuti meile hommikusöögiks maitsvat omletti. Toredad paaridaamid pakkusid meile tasuta Texuilat, millest oleks patt olnud keelduda. Kella kümne paiku saabusid hotelli meist maha jäänud  grupp koos kohaliku ärimees Noosoviga, kes lubas meile transpordivahendi soetada. Antud härraga ei suutnud me kokkulepet saavutada ning otsustasime seigelda Tulumisse bussiga. Saades 5 km sõita selgus ,et kuigi bussil oli vastav silt, jõudsime siiski samanimelisele tänavale. Suur entusiasm kadus paduvihmaga. Otsustasime taas auto kasuks. Helistasime taas nn. Noosovile, kes rõõmsalt meile taas appi tormas. Seekord olime nõus tema pakutud lahendusega kahe auto näol. Suundusime lepingut sõlmima. Uhkes autorendi ettevõttes demonstreerisime oma kauplemisoskusi nelja tunni näol. Lõpuks mehhiklased loobusid ning loovutasid meile autod poole hinnaga. Suundudes uhkelt krupi suunas bussijaama, otsustasime Cancunist väljuda ning suunduda tormi eest sisemaale. Öö eel leidsime nelja tärni hotelli Valladolidis. Selgus, et suhteliselt odava hinnaga saime ruumi paradiisi. Tegemist oli kohaga, kus oleks võinud ülejäänud elu veeta. Õhtu lõpetasime imelise basseini ääres tiibetlastega. Magada otsustasin terassil.

 

27.10.11 N Chichen Itza, Piste

Hommik algas imelise päevana paradiisis viie tiibetlase ning ujumisega. Sõime kohaliku hotelli restoranis küllusliku hommikusöögi ning alustasime reisi Chichen-Itza suunas. Teel käisime läbi Valladolidi kus jalutasime tänavail, külastasime kirikut ning soetasime sombreerod. Kohale jõudes ostsime piletid (115+51peesot) . Jalutades maiade püramiidide suunas jäid mõlemale poole teed lademetes kohalikke kaubitsejaid nänniga. Lõpuks jõudsime põhipüramiidi juurde. Tegemist oli uskumatu vaatepildiga. Meile vaatas otsa tohutu salapärane massiive ehitis. Tajusime püramiidi ida- tiival tohutut vabastavat energiat.  Esitasin taotluse hirmudest vabanemiseks. Sulgesin silmad ning tajusin nagu magnetiga tõmmati minust välja need pseudo probleemid, maskid, hirmud ning kompleksid. Olin jahmunud. Tajusin nagu oleksin 20 minutiga vabanenud probleemidest , mida lootsin saavutada heal juhul reisi lõpuks. See oli hetk mis andis mulle tohutu enesekindluse antud reisi vajalikkuses minu enesearenguteel. Püramiidi ümbruses leidsime mitmeid ehitisi ning sambaid. Nende tegelikku eesmärki oli võimatu tajuda. Jõudes palliväljakule selgus, et ala oli rekonstrueerimisel ning suletud. Otsustasime vaatamata tõketele territooriumile siseneda ning teha paar pilti. Maiade suurim palliplats oli tohutu suur ning hämmingut tekitas, kuidas oli võimalik 10 m. kõrgusel asetsevast väikesest rõngast suruda nelja kilone pall läbi ilma käte, jalgade ja pea abita. Suundudes otsima maiade küla, peeti meid turvateenistuse poolt kinni ning suunati territooriumilt välja, karistuseks viibimise eest keelatud territooriumil. Suundusime rõõmsalt auto suunas, kus tegime piknikulaua Mari sünnipäeva puhul. Aeg oli otsida ööbimiskoht. Algne plaan oli leida muruplats , kuid sattudes ekslikult prügimäele ning sipelgate pesade otsa, otsustasime siiski taas motelli kasuks. Leidsime 5 kilomeetrit eemalt Piste linnakese, kus avastasime 50 peeso eest nägu varjualused , kus otsustasime öö veeta. Sõime kohalikus restoranis jalutasime linnavahel ning suundusime magama. Märkimisväärne oli veel asjaolu, et terve linn oli täis hulkuvaid koduloomi kes meid sõbralikult jälitasid kuni hosteli ukseni.

28.10.11 R Calcehtoki koopad.

Hommik algas harjumuspärase ujumise ning tiibetlastega. Seejärel suundusime sööma kohaliku söögikohta kus meid kostitati kohaliku omleti ning vürtsidega. Saanud söönuks, istusime autosse ning alustasime reisi kokkulepitud suunas. Sõites lääne suunas 200 km jäi meie teele kuulsad Calcehtoki koopad. Läbides kitsa mägitee jõudsime lõpuks tupikuni. Ees ootas meid kohalik hispaanlane kes pakkus meile koobaste läbimiseks kolm võimalust: Turism, seiklus, ekstreem. Otsustasime, et kuue tunnine ekstreem - matk on meile liig. Jagasime krupid kaheks ning laskusime mööda raudtreppi koopasuule. Järgnev kogemus oli unustamatu. Olles nn. seiklusgrupis, valmistusime vaimselt oma põlvi maha panema. Reaalsus oli hoopis teistsugune. Kogedes 10 minutilist koobastes seiklemist, sundis kohalik mehhiklane meid roomama imepisikeses käigus, kus oli peaaegu võimatu läbi pugeda. Tulemus oli üleni savised käed  ning rebenenud riided. NeTänasin oma intuitsiooni mis soovitas riideid vahetada ning üleliigne autosse jätta. Nalja oli lõputult. Enam ei olnud midagi kaotada. Pooleteist tunnise matka käigus kogesime: massivseid Maiade koopaid, kvart seinu mis helendasid kummaliselt kui suunata neile valgust, tulnukakujulist kujutist laes, veel kitsaid käike, järske nõlve mida pidi läbima nööriga jne. Lühidalt kirjeldab sarnast kogemust ilmekalt raamat Maiade maailm ( S. Osmanatich), lk 96. Enne koopast väljumist tegime 10 min grupimeditatsiooni. Ei saa mainimata jätta, et kohalik kiid vaatas meid üsna kummaliselt. Jalutades autode suunas, kogesime uskumatut vaatepilti tsunglile mis pani tõesti Maiade elu vastu austust tundma.

Järgnevalt kiirustasime kella nelja paiku Oxkintoki labürinti. Kohapeal selgus, et antud territooriumile lastakse viibida kella viieni.  Otsustasime leida endale magamiskohad ning tulla tagasi hommikul. Seekord loobusime nelja tärni hotellist, et  ööbida tähistaevast nautides eemal olevas parklas. Pugesime magamiskotti kella  seitsme paiku. Jälgisime tähti kuni uinumiseni.

 

29.10.11 L Oxkintok , Uxmal

Hommik algas meil kell 6.45 vihmaga , mis sundis meid minutiga autodesse põgenema. Poole tunnine vihm oli tore lahendus äratuseks.  8.00 astusime sisse Oxkintoki püramiidi territooriumile. Sealt väljakaevatud ehitised, labürindid ning sambad jätsid unustamatu mälestuse. Mediteerisime püramiidi tipus, tajusime erinevaid energiaid ning lahendasime mõistatusi kujude näol. Järgnevalt liikusime kaua oodatud Uxmali ning Võluri püramiidi. See on koht mida peetakse kaunimaks püramiididega asustatud asukohaks Mehhikos.

See oli hetk kui tundsin, et Üleeilne öine köhahoog on transformeerumas palavikuks. Taibates, et positiivne kavatsuse jõud mind hetkel ei aita, rakendasin plaan B -  Texuila näol. Esimesed pitsid tegid imesid nagu alati. Minu enesetunne paranes võluväel. Tegemist oli tõesti kaunima kohaga kus olin viibinud. Jäädvustasin kõik telefoni ning alustasin liikumist Mehhiko järgmisesse peatuskohta. Sattusin linnas nimega Muna. Otsustasin suures lootuses ning kokkuhoiu mõttes pudeli hankida. Olles joonud rõõmsalt pool pudelit imerohtu, tajusin päeva lõpuks  meeleolu langust. Mõistsin , et nüüd hakkab nalja saama. Tajusin temperatuuri tõusu, külmavärinaid jne.  Otsustasin Ralfilt abi paluda, sest mõte istuda nädal audis ning tegeleda oma sisemiste probleemidega ei tundu just kõige targem. Nagu ikka ei pidanud temas pettuma. Ta suutis mind sügavalt uinutada kümne minutiga. Öö möödus kumatult rahulikult, mäletan küll tohutut higistamist, kuid vaatamata sellele tundsin märgatavat enesetunde paranemist. Mäletan, et vastu hommikut oli enesetunne juba nii hea, et ma ei raatsinud enam magama jääda. Minu puhastumine oli lõpule jõudnud.  Koos palavikuga kadusid ka viimased kõhklused ning hirmud. Alles jäi vaid optimism eelseisva ees.

30.10.11 P Palenque

Hommikul ärgates olin väheseid kes sel ööl magas. Nimelt olid kõiki ajanud hulluks sääsed ning muud elukad, kes selles piirkonnas (Champotonist veidi edasi) olid eriti aktiivsed.

Võtsime suuna Palenque suunas. Jõudes iidsete ehitiste territooriumile, ostsime harjumuspärased piletid (25+51). Tegimist oli Palenquega - Maiade suurima linnaga millest siiani suudetud välja kaevata 10%. Tegemist oli tõeliste harmooniliste kompekside kogumikega.  Miljardi vaatega taustal vorpisime Ralfi videod, külastasime Mehhiko seni ainsat avastatut hauakambrit ning täiendasime oma energia varusid. Õhtuks kolisime eemal asuvatesse kabanatesse. Selgus, et tegemist oli väga laheda kohaga. Kabana asus jõgede peal, mille põhi kubises kaladest (fotod). Kuigi ruumid ööbimiseks olid tagasihoidlikud (foto), tegi koha nauditavaks tsungel ning kohalik pubi (foto) .See oli rajoon, kus avastasime kõigi rõõmuks kohaliku eestlase, kes nautides Mehhiko imelist elu müüs turistidele käsitsi valmistatuid ehteid.  Õhtu veetsime kohalikus restoranis. Tutvusin kahe saksa turistiga kes olid  veetnud Mehhikos mõlemad aasta.

31.10.11 E Mägikosk - Agua Azul

Hommikul ärkasime korralikult väljapuhanuna kabalas. Peale energia harjutusi ning kehakinnitust suundusime mägedesse. Teel külastasime uskumatult looduskaunist kohta - mägikoske. (Agua Azul).Jalutasime mitmeid tunde mäelt laskuva jõe kallastel ning nautisime koskede mängu.

Õhtuks jõudsime San Cristobal de las Casas kus leidsime hotelli nimega Molina. Siin plaanisime veeta kaks päeva , et külastada kanjonit ning indiaanlaste küla.

 

1.11.11 T Sumidero kanjon

Päev algas harjumuspäraste tiibetlastega. Kell 9 liikusime kanjoni suunas. Leidsime eemalt jõe äärest mootorpaadi-laenutuse koos giidiga, kes meid meeleldi 160 peesot nägu , sõidutama viis. Kanjon oli tõesti tohutu. Kõrgused küündisid kilomeetrini. Kihutasime viieteistkümne kohalise paadiga mööda jõesängi, kaldal kõrgumas pilvedesse ulatuvad kaljud . Tegemist oli tõesti unustamatu kogemusega. Kiid peatus iga vähegi vaatamist väärt detailil. Mainimata ei saa jätta kaldal magavaid krokodille (foto) ning kummalisi mäest voolavaid koski (foto).

Õhtul hotelli jõudes tegelesime endaga. Salvestasin päeva kui suurepärase kogemuse, mediteerisime ning jäime magama.

 

2.11.11  K Indiaanlaste küla.

Ärkasin kell viis hommikul, olles kaheteistkümnest eelnevast unetunnist täielikult väljapuhanud. Otsustasin  linnapeale kohvi ja raha automaati otsima minna. Jalutades peatasin kohaliku takso kes 120 peeso eest oli nõus mu otsinguid toetama. Tagasi hotelli jõudes hakkas krupp vaikselt ärkama. Ralfi juhtimisel kell  seitse, tegime parklas energia harjutused ning meditatsiooni. Kell 10.30 saabus kohalik indiaanlane oma transpordiga, et viia meid indiaani külla. Peatusime kohaliku indjaaniküla kogukonna hoones, kus kiid jutustas meile indiaanlaste elust ning tegemistest. Selgus, et kui tekib vajadus võtta enesele indiaani naine , peaksin tema isale välja käima 20000-80000 peesot. Mainimist väärib asjaolu, et kohalike silmailu on meie omaga täielikus vastuolus. Kohapeal pakuti märjukest ning soovijaid said soetada enesele käsitsi valmistatud hilpusid.

Järgnevalt viidi meid indjaanikülla. Külastasime kohalikku kirikut (foto) kus katekooriliselt keelati meil pildistada. Linn oli täis valgete ning mustade kasukatega tegelasi kes kõik olid nn. peomeeleolus. Tegemist oli surnutepühaga kus mälestati surnuid ning pidutseti surnuajal (foto). Kuigi meile tundus see kummalisena, tegime targad näod pähe ja jätkasime uudistamist. Kohalikult turul olid populaarsed nahkrihmad ning vööd. Kella kolme paiku suundusime tagasi autode juurde, et lahkuda mägedest ning minna tagas Palenque kabalatesse, et järgmine päev kogeda tsungit. Jõudes ööbimiskohta, lasime end kohalikus restoranis lõdvaks, tegime mõned joogid, tantsisime (eestlaste moodi irw) ning suhtlesime kohalikega. Leidsin ka enesele kohaliku giidi,  kes lubas mind järgmine õhtu 500 peeso eest Samaanide vägiaineid tarvitama viia.

 

 

3.11.11 N Tsungli päev - tripp peenmaailma

Hommik algas hommikusöögi ning meditatsiooniga. Kell 12.30 saabus meie kiid (kohalik tantu lõvi), kelle juhtimisel sisenesime tsunglisse. Kohalik maia (foto, video) tutvustas meile kohalike puid, taimi ning iidseid ehitisi mis olid tsunglist väljakaevamata. Selgus, et kohalik maia oli täielik tsungli fänn veetes vist vaba aja ravimeid otsides. Kiid viis meid mahajäetud maiade pühamusse , kus jutustas tunni pikkuse loo maidest ning iidsest Palenquest.(video) Peale ametliku osa jäime soovijatega omapead tsunglisse, et tajuda kohalike puude energjaid ning veeta aega iseendaga.

Jõudes tagasi ööbimiskohta , algas minu teine, isiklik, kauaoodatud seiklus....

DNNA??(täpne nimi selgitamisel). Tegemist on Mehhiko taimse droogiga, mida väidetavalt on võimalik hankida vaid kohalikust puidust. See aine pidavat olema organismis endas olemas. Otseselt seostavad kohalikud seda sünni ja surmahetkega mil organism seda väidetavalt  tootma hakkab.

Pimeduse saabumisel võtsin taskulambi ning suundusin kahe kohaliku nn. shamaaniga tsunglisse. Teel märkasime tohutult helendavaid ämblike ning kummalisi sipelgaid kes öösel asju ajasid. Seigeldes viisteist  minutit  öises tsunglis, hakkas eemalt kostma veevulinat. Hüppasime jõkke ning läbisime mööda kärestikku ülesvoolu veel mõnikümmend meetrit. Lõpuks jõudsime koseni , kus märkasin kohalike rituaalseid sambaid. (meetri jagu üksteise peale laotud erineva suurusega kiviplaadid). Istusime kivile. Kohalikud süütasid küünlad ning asusid imerohtu meisterdama. Kummaline vedelik, mida oli sõrmkübara jagu, määriti paberile ning keerati ümber  tubaka. (Erinevus kanepi tsoindi keeramisest seisnes selles, et ümber tubaka keerati ühe paberi asemel kolm, läbiimmutatud paberit. )

Kohalike väitel on tegemist väga salakavala toimega. Paljud on sellest sattunud paanikasse ning nutma puhkenud. Olin suhteliselt enesekindel ,sest erinevate teadvusseisundite kogemine on justkui minu hobiks kujunenud mida arvatavasti siia maale kogema tulin. Kohalike eeskujul süütasin tsointi. Mahvisin kopsud täis ning hoidsin kümme sekundit kopsudes. Kordasin protsessi. Viimast mahvi all hoides tajusin midagi uskumatut. Terve minu tajutav maailm muutus täielikult. Terve tsungel joonistus välja kirevate mustritena. Viisin paraleele maiade kujunditega ning arvan, et sel hetkel isegi tajusin nende saladusi. Minu teadvelolek oli endine kuid tajusin enese olevat osake kõiksusest. Ma olin väike osa ringlevast energiast. Nägin kuidas energia kanalid tulid läbi minu ning pöördusid tagasi loodusesse. Esmakordselt taipasin mida tähendab kõiksus, kus kõik on peenmailma tasemel energeetiliselt omavahel seotud. Kummaline: tundus, nägin , tajusin energeetilist maailma (peenmaailma)muutumatuna, vaatamata sellele kas minu silmad olid suletud või mitte. Suunates pilgu maapinda, tajusin seal mikroskoopilist elu, mis joonistus välja kummaliste liikuvate kogudena (geomeetriliste mustritena). See oli unustamatu kogemus.Tajusin ülimat ülimeelelisust. Kõrgenenud meeleolu. Tohutut uudisimu ning laienenud teadlikust. Peale viie minutilist tajumist hakkas organism antud ainet organismist välja sööma. Erksad värvilised mustrid hakkasid tuhmuma. Saabus tagasi pimedus ning sellega meie teadaolev tajutav maailm. Alles jäi vaid mälestus millegist suurepärasest.

Kordasime protsessi. Kohalike sõnul oli see alles algus. Leides ennast taas nn. peenmaailmast.Tajusin taas tohutut energja liikumist. Seekord lisaks tajumisele, tundsin ja kuulsin kuidas energia ringleb läbi minu energeetilisi kanaleid. Tundsin , et muutun iga hetkega aina kergemaks. Ma justkui hõljusin. Tõusin mitme meetri kõrgusele kuni olin vastamisi peenmaailma olevustega. See ei olnud uni. See oli rohkem reaalne kui ma kunagi tajunud olin. Mõistsin, et sel viivukesel hetkel tajun ma tegelikku reaalsust - peenmaailma reaalsust. Mulle tundus, et piklikud olevused kes joonististusid välja mustritest, üritasid mulle paaniliselt midagi teada anda. Nende väljendusviis tundus mulle justkui vee mulinana. Nagu oleks energial oma iseäralik heli. Mida rohkem ma üritasin tajuda energeetilise vormi sõnumit, seda raskem (rõhuvam) oli mul olla. Ennast ületades, üritasin teadlikult keskendusin ühe olevuse sõnumisse. Tundus, et ta üritas mõne sekundi jooksul anda mulle kogu maailma informatsiooni. Tundus justkui oleksin täispuhutud õhupall mis on iga hetk lõhkemas. Tajusin tohutut info liikumist mis justkui iga sekundiga muutus rõhuvamaks. Kuigi kaine mõistus ütles, et mul on selle tajumiseks vaid mõni minut ei suutnud ma siiski säilitada nn. teadlikust ning olin sunnitud eemale tõmbuma. Tajusin, justkui olevus loobus minust. Tundus nagu ta mõistis, et ma ei ole selleks infoks valmis. Naljakas, sel hetkel tundsin justkui häbi meie inimkonna vaimse taseme ees. Oleksin justkui kahe aastane kes on küll inimene kuid iseseisvaks eluks on justkui midagi puudu. Vaikselt tuhmus peenmaailm ning tajudes veel väheseid mustreid. Mõni aeg hiljem kadusid needki. See oli tõesti unustamatu kogemus mis andis mulle emakordselt nägemuse energeetilisest peenmaailmast. Kuid see oli vaid kogemus. Kuidas kanaldada sealt infot? Kas sinna on võimalik siseneda ka läbi meditatsiooni? Kas antud kogemuses omandatud info taipan ma hiljem? Kas oleksin pidanud kogemise asemel sisenema peenmaailma taotlusega?

Laagrisse naastes tegin mõned õlud, ostsin ränduritelt meeneid ning mediteerisin kogetul.

 

4.11.11 R Camaguey rand, vabastav hingamine

Jätsime mägise Chiapasega hüvasti ning võtsime suuna mere äärde. Selle päeva pühendusime puhkusele, päevitamisele ja enesele. Jõudes mereni, leidsime rahuliku koha ujumiseks Camagueyses.Paar tundi ujudes ning peesitades jõudis aeg kätte enesele ööbimiskoha otsimiseks. Eemalt leidsime mereääres, pimeda hakul varjulise koha. Mainimist väärib veel minu isiklik kogemus vabastava hingamise näol, mida juhendas Ergo.  Protseduuri läbides pani mind imestama asjaolu, kuidas sain lamades näha eemalolevat tegevust justkui ma oleksin istukil. Kummaline oli, et tajusin oma suletuid silmi, kuid nähtav maailm paistis maapinnast poole meetri kõrguselt. Silmi liigutades liikus ka nägemistrajektoor minu ees. Kuigi olin pikali, silmad suletud. Kummaline? Kas kujutasin seda ette või oli see tõesti kehaväline kogemus.

 

5.11.11 L Jalutuskäik enesega. .Maksilism

Kuigi valisime hoolega ööbimiskohta, leidsime end siiski hommikul ärgates kohalike tagahoovist. Sellele vaatamata ammutasime paar tundi kohalikus rannas vee energiat. Veetsin aja mõtiskledes ning jalutades mööda teokarpidest koosnevat rannariba. Olin unustanud millise energia võib ammutada iseseisvalt enesega olles, eemal teiste mõjuulatusringist, eemal kaaslaste nn. aurast. Mind valdas taas eneseleidmise tunne. See  hommikupoolik tuletas mulle meelde kui tähtis on leida aega enese jaoks.

Järgmnevalt võtsime suuna tagasi Citze-nitza suunas. Pimeda hakul jõudsime tagasi hotelli Pyramid Inn'i linnakeses Piste. See oli õhtupoolik mis andis mulle meeldejääva õppetunni. Nimelt kujunes Ralfi korraldatud meditatsioon millekski enamaks kui oli oodata. Valearusaamast tulenev Ralfi loeng teemal ''Andke endast igal hetkel parim , mõjus tohutult vabastavalt. Mõistsin taaskord kui tähtis on igal kogetud hetkel püüda anda enesest maksimum. Milleks elada poolikult? Liikuda poole käiguga. Meile on kõigile antud ju minutis sama palju sekundeid, miks siis mitte kogeda neid kõiki 60 sekundit maksimaalselt. Mõistsin taas kui oluline on anda enesest parim igal hetkel.

 

 

6.11.11 P Coba, Yukatani kõrgeim püramiid. Positiivsus.. Tulum

Ärgates otsustasin teha puhastumise päeva.  Päikesetõusu veetsin basseinis, Kulkukaani pyramiidi maketi ees. Kella kaheksaks kogunesime meditatsiooniks. Mõtisklesime maiade vaimse seisundi üle. Kummaline on tõdeda, et maialistlik vibratsioon on vaid teadlik valik. Taipasin, et ainus võimalus enese vibratsiooni muuta on läbi teadlikuse. Soovides järjepidevalt valgust ja positiivsust kõigile kes mind ümbritsevad, tõstan ma kogu kõiksuse vibratsiooni.

Kell kümme hakkasime liikuma Tulumisse. Teel võtsime aega , et külastada Cobat -Yocataini kõrgeimat püramiidi. Olles jalutanud paar kilomeetrit tsunglis, ilmus ootamatult välja 100 m kõrgune hiigelehitis. Tippu jõudes avanes üle tsungli meeliköitev vaatepilt. Tajusin tohutut positiivset energiat mis iga minutiga võimendus. Otsustasin mediteerida. Tajusin tohutut teadvuse nihet. Selle tohutu energeetilise ehitise tipus taipasin lõpuks, kui oluline on olla igal võimalikul hetkel teadlik oma tunnetest. Millise meeliülendava vibratsiooni annab heasoovlikus ning positiivsus. Miks peaksin leppima vähimaga. Olin see hetk otseühenduses kõiksusega ja otsustasin, et pühendan oma elu selle vibratsiooni säilitamisele.

 

7.11.11 E Tulumi rannad, Cancun airoperto

Ärgates palmide alt kolisime päikesetõusu hakul randa. Elesinine ookean. Valge liiv, päikesetõus kariibimerelt. Meditatsioon. 5 tiibetlast tühjal rannaliival. Miks peaksin  siit üldse lahkuma? Tõusin ning sörkisin mööda rannaäärt paal kilomeetrit. Kogu rand oli puhas, kaunis, meeliköitev.....paradiis. Tahes-tahtmata naeratasin, mõeldes kui palju on maamunal kauneid kohti mida külastada. Taas tõdesin kui tähtis on järjekindlalt liikuda vabaduse suunas. Sukeldusin peaees sooja ookeani mõeldes kui lihtne oleks oma elu muuta paradiisiks. Kõik on enese kätes. Eemalt märkasin Argot. Vesteldes tund rannas tõdesin taas, et liigun õiges suunas. Nagu tellitud, alustasid modellid meist paremal vilmivõtteid. Pöörates pead, ei saanud me silmi alasti kaunitaridelt kes päevitasid justkui üksikul saarel.

Võtsime sammud restorani nimega LA VITA E BELLA. Tegemist oli kohalikus stiilis liivarannalpaikneva söögikohaga mis pani lihtsalt muigama. Otsustasin, et kui peaksin mingil põhjusel lennule hilinema, keeran käigult end ümber ning teen teoks küsimuse…. Miks peaksin ma narveerima hallis Eestis ,selle asemel, et võtta enesele eesmärgiks luua toitlustuskoht kariibimere piirkonda ? Enne lahkumist otsustasime tunnike snorgeldamise kasuks. Mootorpaat viis meid esmalt Tulumi püramiidide juurde kus avanes ehitistele aukartust äratav vaatepilt. Seose paadimootori rikkega hoidsime aega kokku ning sorgeldasime lähedal asuvate korallide kohal.

Aeg oli päikselise rannaga hüvasti jätta. Uudistasime mõni aeg kohaliku seebika filmivõtteid, istusime autodesse ning võtsime suuna Cancuni suunas, et tagastada rendiautod. Otsustasime öö veeta lennujaamas.

 

 

8.11.11Cancun. Viimane päev

See oli kummaline öö. Kuigi magasime väljas, pussidele mõeldud varjualuses, tundsin end vaatamata kõvale aluspinnale suurepäraselt. Esmakordselt selle seikluse ajal sain rakendada oma uut hobi – unenägude kirjapaneku näol. Kummaline, see oli esimene öö Mehhikos kui unenäod selgelt meenusid. Hommiku eel ärkasin vaikse krabina peale. Pöörates pilgu, märkasin kuidas pöidlasuurused sipelgad, süstemaatiliselt tühjendasid Ralfi saiakotti. Olukord valmistas mulle nii tohutult nalja, et otsustasin sündmust filmida.

 https://picasaweb.google.com/111726428458572715105/Mehhiko251009112011?authuser=0&feat=directlink